Troll number 2

Loeng lõppes 16.30. Täna oli küllaltki jahe ilm, seega lähenedes bussipeatusele nägin eemalt trolli number 2 tulevat, pistsin kiiruga jooksu, sest ei tahtnud sellest maha jääda ja külmaga jääda järgmist ootama. Rahvast oli muidugi palju, kellaaeg ju selline 16.45. Tööaeg läbi, tudengid loengust koju.

Suhteliselt ruttu sain aru, et roolis istub naine. Ilma mingi põhjuseta pidurdab äkiliselt, siis kiirendab ja siis paneb jälle pidurit? No milleks? Olen nii harjunud oma isa rahuliku, sujuva sõidustiiliga ei saanud ma sellest aru.

Siis aga ühes peatuses jookseb trollitädi oma kabiinist välja ja siseneb kõrval asuvasse lihapoodi.
Uskuge või mitte, aga tädi läks õhtuks liha varuma. Nii me siis trollitäis inimesi ootasime oma
juhti, et edasi liikuda ja millalgi ka koju jõuda. Meie taga tekkis ka autode järjekord, kes ei pääsenud mööda. Vot nii käivad asjad!

Ja siis veel seda ka, et naudin õhtut vaid enda seltsis! Jee! Toanaabrid ehtisid ja sättisid end tunnike, aga siis nad lahkusid. Kellelgi Kasashtanist on sünnipäev. Tegelikult on neid siin päris palju, seepärast käivad nad muudkui sünnipäevadel. Tegin neist pilti ka!

Nädalavahetus Varssavis

https://picasaweb.google.com/114472820983734135274/Warsaw?authkey=Gv1sRgCMbc_MXYyqDqxgE#5673423764281093554

Heihoo!

Käisin sel nädalavahetusel Varssavis. Küsite miks? Simple Express müüs mulle odavat piletid, üks ots 3 EUR, vot seepärast otsustasingi minna veidi uudistama mõnda uut ja põnevat kohta minu jaoks :)

Reisikaaslaseks valisin Anita Ungarist, samuti Erasmuse tudeng Vilniuse Ülikoolis ühes semestriks. Ööbimiseks kasutasime Couchsurfing.org. Kohtusime toreda noormehe Marioga, kes meile pakkus öömaja kaheks ööks.

Olime nagu õiged turistid, käisime muudkui ringi kaamerad kaelas rippumas ja näpuga kaardil järge ajades, tulemuseks sai läbi käidud rohkem kui olime lootnud!

Kiku toitub korralikult!

Jah nii on, olen võibolla varasemalt öelnud, et pole nii väga aega olnud midagi suuremat valmis vorpida kui võileivad. Või et olin koju tulles liiga väsinud, seepärast määrisin jälle või leivale, vorstitükk peale ja ongi toit olemas.
Asi pole enam ammu niiviisi olnud, selle tõestuseks näitan teile pilte :)





Söön vähemalt kaks korda päevas sooja toitu, palju värsket - juurviljad, brokkoli on üks lemmikumaid!

Kuhjas kõike-kõike-kõike!!!

Täna käisin toidupoes, sest külmkapis lihtsalt polnud midagi hamba alla pista. Muidugi on riiuli peale varutud mitmeid kuivaineid, aga vaid nendega läbi ei aja. Nii otsustasin täna külastada üht suurt Maximat, milles pole veel varem viibinud. Ta on kohe nii suur, et hoone esikülge kaunistavad kolm suurt XXX. Astusin sisse ja kohe olin haaratud suurte rahvamassi, täna ju laupäev, kõik seal omale nädala sööki varumas. Käisin riiulist riiuli juurde ja otsisin teed lihaleti poole, sest tahtsin kanafileed osta. Jõudsin lõpuks pärale, pikk järjekord muidugi oodata ka, aga mul on aega, täna on! Vaatasin seal ringi, mida veel pakuvad ja näen, et letid on kuhjas uhkematest uhkemaid lihatooteid. Kaunistatud erinevate juurviljadega, maitsestatud paljude maitsesegudega. Lihatooteid on kuhjas, kusagil ei paista midagi otsa saavat või puudu olevat. Ja nii käisin ma ringi suurte riiulite vahel ja muudkui imestasin, mis valik on saada. Kõike on kuhjas-kuhjas!

Kui pääsesin sealt lõpuks tulema oli tulemuseks raske seljakott, pungil just äsja ostetud kraami. Esiti oli plaanis osta kanafileed, muna, piima ja juurvilju. Suutsin nii mõndagi korvi juurde susata enne kassasse suundumist, mida võiski arvata.

Ühiselamusse tagasi jõudes valmistasin endale hea söögi, nädalavahetusele täitsa kohase:)Kanafilee, seened, oliivid, paprika ja brokkoli - nämm-nämm.

Let the films talk

Kolmandat päeva järjest võtan usinalt osa Human rights film festival "Let he films talk". Kahjuks avastasin selle enda jaoks liiga hilja, see on käinud juba alates 20-novembrist, mina kuulsin sellest aga alles 27.novembril. Olen siiani jõudnud ära näha 5 filmi, täna on plaanis veel 3. Mulle meeldivad sellised festivalid, siiani on olnud kõik 5 filmi väga head, ja kui teil tekib võimalus kusagil neid näha, siis soovitan järgnevaid:







...ja õppima hakkan homsest :)

Tulemus teada

Jaa, täna teatas meile meie kallis leedu keele õpetaja Aušra mid exami tulemused. Läbisin edukalt eksami, sain 100-st võimalikust puntist 95. Hindeks sain 10. Hea meel oli seda kuulda, sest ega mul keeltega kõige kergemini lähe.

Ütles mulle: "Labai gerai Kristiina, gerai!" :)

Mid exam in lithuanian

Täna oli mul esimene tõsisem teadmiste kontroll Vilniuse Ülikoolis. Olen nüüdseks õppinud juba 2 kuud leedu keelt ja oli aeg kontrollida, mil määral ma keelt omandanud olen. Täna oli meil vaheeksam, et detsembrikuus oleks lihtsam, vähem materjali omandada kirjalikuks ja suuliseks eksamiks.

Üldiselt oli eksam normaalne, oli lihtsam kui arvasin. Ometi suutsin reegleid veidi miksida, eks väike eksamiärevus ju ka sees, see kõik on tavaline ja inimlik! Eksam koosnes kuulamis-, lugemisülesandest, grammatika ja sõnavara-sõnavara-sõnavara oli valdav. Lisaks pidime lõpus kirjutama väikese kirja sõbrale, et kutsuda ta endale külla. Pidime kirjutama, kus elame, kuidas sinna saada ja millal ootan teda endale külla.

Täna oli mul 3 loengut nende vahel ma tagasi ühiselamusse ei viitsinud tulla, seega viibisin linnas kella 08.00-18.30. Tore! Aga on küll tore, saan üha enam sõbraks Ülikooli raamatukoguga, mis on väga kauni sisearhitektuuriga. Mingil hetkel, kui olin oma koolitööd suutnud kõik ära teha ja aega oli ikka veel üle, avastasin enda käte vahelt "Blood Cinema", mis rääkis Hispaania filmindusest.

Koju tulin ma koos oma sõbra Martynaga, sattusime täistuubitud trollis päris hoogu muljetades oma eksamist ja päevast, kui ühel hetkel hakkas meiega rääkima üks naine, kel vanust võis olla nii umbes 40. Martyna läks vahepeal maha, oli vaja poodi minna, mina aga muudkui rääkisin ja rääkisin temaga. Ta kiitis mu inglise keelt. Küsis, kust ma pärit olen, et nii hea selge inglise keel. Mul oli muidugi hea meel tehtud komplimendi üle.

Nüüd lõpetasin ma sooja õhtusöögi söömise, milleks oli kodust kaasavõetud kalli isa küpsetatud imemaitsev ahjukana ja kodutehtud leib.

Toakaaslased plaanivad mind jätta...

Jah nii ta on, tulin koju ja mida ma näen, nemad otsivad Internetist kuulutusi korteri leidmiseks. Ma ei küsinud nii täpselt, miks ja millal, aga nad on aktiivsel korteri otsingul. Siiani leidsin põhjuseid, kuidas mulle ei meeldi üks või teine asi, aga nüüd korraga tabas kurb tunne, kui minu Aasia sõbrad peaksidki ära kolima. Siis jääksin ju täitsa üksinda kolmesesse tuppa...
No eks näis, kuidas asjad olema hakkavad, täna ja homme ja mõned ööd veel on nad kindlasti veel siin!

Vaikne hiireke oma nurgas

Saage tuttavaks, need on minu toakaaslased Sandu Bekpanova ja Aisha Zhumbapekova, pärit siis Sise-Aasiast, Kasahstanist:

Nad on tegelikult väga toredad, sõbralikud, vahel teevad nalja ka, AGA see on uskumatu, kui vali hääl neil on. Nad on sõbranned juba enne siia tulekut, õpivad samas ülikoolis juurat. Igal õhtul on meil siin väike jututuba, kõrvalt toast hüppab kohale veel kolmaski neiu Kasahstanist siis mõni noormees Usbekistanist ja üks neidis Kõrgõzstanist. Mm...jah, see peaks kõik olema. No vahel muidugi mõni grusiin ka sekka, aga seda veidi harvem. Nii on saanud toast nr43 omamoodi Aasia kokkutulek, ainult et mina olen siia vahele kuidagi ära eksinud :)

Vene keelt nii vabal ajal tavaliselt ei harrasta, seega jään seltskonnast välja. Panen kõrvaklapid kõrva ja püüan süveneda oma tegemistesse. Kuulen ikka veel nende hääli...panen volüümi juurde. OK, tegelikult panen põhja, teisiti ei saa. Pärast seda, kui keegi üritab muga rääkida, läheb muidugi veidi aega, et ma uuesti kuulma hakkaks, aga see selleks!

Täna juhtus midagi, mida olin juba varem kartnud, Aisha avastas msn-helistamise, skype tal ei tööta. Siiani oli selle koha pealt rahulik, aga nüüd...oeh, eks näis, mis elu toob!

Mis küll siis veel saab, kui Sandu avastab samuti helistamis võimaluse? Ta räägib iga päev oma poisiga 21.00-0.00 MSNis, kujutate ette, kui see peaks minema üle reaalse heliga kõnedeks?

Kino teatras "Pasaka"

Istun mina rahulikult oma toas kirjutuslaua taga ja nokitsen vaikselt soome keele kallal, kui uks lahti lüüakse ja küsitakse: "Kristiina, kas kinno tahad minna, sul on 5 minutit aega, et riietuda, siis läheb buss!". Miks mitte, muidugi tahan, polegi veel ju Vilniuses kinos käinud.

"Pasaka" leedu keelne tõlge oleks sellele fairytale.

Tunnen juba sisse astudes ennast mõnusalt koduselt.Kino tundub seest väike, aga ega ma tegelikult tea, kui palju saale või kui mitu inimest mahutab, küll aga tean ma seda, et sellist kino saali, milles mina täna viibisin pole mina oma silmaga veel elus näinud. Vaadake ise:

Film mida vaatamas käisin kannab nime "Blue Valentine", soovitan!

http://youtu.be/sYgr_iGATB4

Danute Verbickiene

Sellist nime kannab Sauletekio 39 ühiselamu juhataja-administraator. Lühikesed punakad juuksed, ninale toetuvad prillid, pikkus umbes 165 cm. Ta on üks nendest inimestest kes paratamatult paistab kurja ilmega ja kui räägib, siis olgu ta heas või halvas tujus, alati tundub, et ta on pahane ja närviline. Olen vaikselt teda kartma hakanud ja püüan alati vältida neid olukordi, kui pean pöörduma tema poole mõne probleemiga.

Teine asi on veel see, et tema inglise keel pole kiita. Eelistatult suhtleb ta sinuga leedu või vene keeles. Minul on nende keeltega nii kuis on. Vene keelest saaks veel aru, aga vastata küll ei oska. Nii paistabki, et inimestega, kellega saab suheldud vene keeles on ta palju sõbralikum.

Täna olin sunnitud taas tema poole pöörduma palvega kirjutada kiri selle kohta, et kavatsen siin riigis elada aasta, et ennast sisse registreerida. Võtsin julguse kokku ja asusin teele. Nägin juba eemalt, et uks lahti. Vaikselt lähenesin, juba kuulsin, kuidas ta kellegagi valjendatud hääletoonil kõneles, mõne tudengiga, sest ta purssis inglise keelt. Neelatan, kuid liigun edasi. Astun alandlikult sisse ja räägin oma mure ära. Üllatuseks mõistab ta mind ja asub kohe tegutsema. Hingan kergendatult. Samas kõrval näen, kuidas üks Aasia tudeng saab tema pahameele osaks.

Mul lihtsalt täna vedas! Plaanisin veel arutada veidi toa vahetuse üle ka - sooviks vahetada võimaluse korral kolmese toa kahese vastu - aga oli niigi hästi läinud, ei hakanud oma õnnega mängima. Tänasin ilusti leedu keeles ja tegin kiiresti minekut!

Kultuurne nädal

Mul käis Vilniuses külas eelmine nädal esimene külaline, Velle. Kui keegi tuleb võõrasse linna, siis ikka tahad veidi linna tundma õppida, nii sain tänu sellele ka ise veidi parema ja põhjalikuma ülevaate linnast. Õppisin selgeks suuremad ja tähtsamad tänavad. Kultuurne nädal sai aga alguse Vilniuse Raekojas korvpalli matši jälgimisega. Mängisid poolfinaalis Kreeka ja Leedu. Käisime ära Gediminase tornis, Vilniuse Ülikooli botaanikaaias, Genotsiidi ohvrite muuseumis, merevaigumuuseumis, kahel kirikukontserdil ning külastasime mitmeid kirikuid veel lisaks. Velle käis veel lisaks Leedu rahvamuuseumis, sel ajal kui mina loengus istusin. Nädalavahetusel sattusime peale tuleshowle Nerise jõe kaldall, mis on tähtsuselt Leedu teine jõgi.

Mis mulle väga meeldib on see, et siin linnas alati on toimumas midagi, siiani on igal nädalavahetusel aset leidnud mõni festival. Oktoober pole enam kaugel, siis algab Jazzfestival, juba ootan!

Veidikene pildimaterjali ka:

Vilniuse Ülikooli botaanikaaed

Gediminase torn

Ilm oli küll veidi sombune, aga sai linnavaadet näha küll. Eks tuleb päikesepaistelise ilmaga tagasi minna!

The Curch of our Lady of the Assumption, esines Banchetto Musicale, 17.sajand.

Tuleshow 24.septembril Nerise jõe kaldal.

Gera šalis! (Hea pidu!)

Armsad sõbrad tegid mulle üllatuse, mida saate kõik vaadata siit :)

International Office, Swedbank konto avamine, ennekõike siiski Migration Office

Jah, täna mul kooli polnud, täitsa vaba päev. Mõtlesin kasutada seda vaba aega enda veel ajamata dokumentide kasuks. Otsustasin minna International Office'sse, et saada kätte vormistatud dokumendid migratsiooniametisse minekuks ja samuti scholarship. Seejärel palusid nad mul minna Swedbanki, et avaksin endale Leedus konto, nii on neil lihtsam raha panka kanda ja ma ei pea minema iga kord International Office'sse. Konto avamine läks valutult, esiti küll kartsin, et kuidas keeleliselt saab, kas mõistavad nad inglise keelt või eelistavad vene keeles rääkida. Järgmiseks tuli minna migratsiooniametisse. Mulle anti koos dokumentidega kaasa ka kaart, kuidas õige koht üles leida, mõtlesin, kui raske see ikka olla saab! Enne helistasin oma mentorile, et küsida ehk on tal aega ja saab minuga kaasa tulla, kahjuks polnud, pidi töötama. Ta on nii tubli, käib viimast aastat koolis, hakkab kohe bakalaureuse lõputööd kirjutama ja töötab veel igapäevaselt. Näen küll, et aega tal väga muuks ei jagu, aga hetkel on ta rahul.

Ühesõnaga siis minu teekond migratsiooniametisse. Istun trolli number 16, kohast, kus mulle öeldi, et sealt tuleb peale minna. Istun rahulikult, sest mul on käes kaart mis ütleb, kuhu pean minema. Istun veel veidi rahulikult, kuni otsustan igaksjuhuks püsti tõusta ja uste lähedal seista, sest nii näeb paremini bussipeatuste ja tänavate nimesid. Mingil hetkel tunnen, et peaks küsima hakkama, kas ma ikka olen kohas, kus arvan end olevat. Küsin ühelt noorelt enda vanuselt neiult: "Excuse me, can you speak english?" järgneb vaid pearaputus, veerin siis midagi vene keeles ja sealt tuli midagi väga kiiret ja pikka. Ma ei saanud midagi aru, kui siis vaid seda, et olen oma peatuse ammu maha maganud. Oh jah! Mis ma siis nüüd teen. Mõtlen sõita 16 trolliga lõpp-peatusesse, et siis tagasi sõita. Öeldi ju, et number 16 viib mind õigesse kohta! Troll sõidab aga aina kaugemale kesklinnast ja vaikselt hakkan jõudma tühjemate maalappide vahele. Hakkan jälle oma inglise keelt jagama võõrastega, raputavad pead. Mis ma siis nüüd teen? Endalgi tuju juba madal, olen üksi, keegi minust aru ei saa, enda süü, et vene keelt koolis rohkem ei õppinud... Järgmises peatuses siseneb trolli heledate juustega, umbes 30dates naisterahvas, kes paistab juba näost, et räägib inglise keelt. Jah, nii oligi! Joonistas mulle skeemi kuidas õigesse kohta saada. Peatus, milles maha pean minema ja mille lähedal on migratsiooniamet kannab nimetust DAILE. Väga hea, pole nii raske nimi, et ei kuuleks või ei loeks välja. Sõidan, olen rahulik, sest nüüd tean kuhu pean sõitma. Ikka olen rahulik, aga kipun rohkem väljumisuste poole, et lugeda silte, ma ei taha maha magada oma peatust! Aga minu peatust pole! Valin välja sobiva kandidaadi kelle poole pöörduda oma igapäevase küsimusega: "Excuse me, can you speak english?" Jah, sel korral sain esimese katsega kätte positiivse vastuse. Poiss ütles mulle, et oleme juba sellest peatusest mööda sõitnud. Ma ütlesin, et ei saa olla. Ma jälgisin terve tee peatuste nimesid ja tema ütles mulle sellepeale, jah, see nimi on nüüd muudetud MAUJAMIESTIS.

Hea küll, ütlesin endale, oled nii kaua aega siin tiirlemisele raisanud läheme asjaga lõpule ja otsime selle migratsiooniameti siis ikkagi üles, muidu pean teinekord ikka tagasi tulema. Lõpuks jõudsin õige kohani, võtsin endale järjekorranumbri ja istusin ootama. Inimesi oli palju ja ma olin arvestanud sellega, et läheb aega. Esimene tund ootamist möödas, mõtlen ok, veidi veel, vaid 3 inimest enne mind. Siis otsustavad kaks klienditeenindajat lahkuda, alles jääb neljast kaks. Nad ei teeninda kedagi, teeninduslauad seisavad tühjana. Inimesed ootavad teisel pool saali. Ja nii kestis see umbes 20 minutit. Ma tõesti ei saanud aru, mis see pidi tähendama. Umbes teise tunni lõpuks sain oma asju minna ajama. Meeldiv uudis on aga see, et saan minna järgmise nädala teisipäeval tagasi oma dokumentide järele, mis tõendavad, et võin aasta Leedus elada. Pean nüüd väga põhjalikult välja mõtlema, kuidas sinna otsetee oleks ja kuidas mitte ära eksida!

Brassbastardz on Leedu bänd, keda tekkis võimalus kuulata laivis Vilniuse linnapäevadel:




Meeleolumuusikat selle peale veidi ;)

Labas vakaras! Tere õhtust!

Vaadates kalendrit näen, et on juba 7.september ja minul ei taha blogi pidamine eriti edeneda. Annan väikese koondülevaate minu tegemistest siiani ja siis saate jutu lõpuks veidi pilte ka näha :)

Teisipäev, 30.august

Vilnius võtab mind ilusti vastu, teel ühiselamusse saan esimese trahvi siin riigis. Juhtus kõik sellepärast, et sõitsin oma kolme suure kotiga trollis, aga siin on selline kord, et kohvri jaoks pead ostma veel eraldi pileti. Seda mina ja mu mentor ei teadnud, nii nõudsid nad meilt 50Lt. Mul vajus muidugi kohe suu vingu, kuidas nii, et pole õieti riigis saanud viibidagi juba sekeldused kaelas. Õnneks mentor asus kohe kiirelt asja selgitama ja pärast pikka vestlust öeldi mulle, et 10Lt siis asi korras, pole vaja kuhugi mingeid pabereid täitma minna jne. Hea seegi!
Ühikasse registreerimine võttis väga kaua aega. Tudengeid on palju ja administraator/juhataja ei oska inglise keelt. Jah, siin ühiselamus elavad kõik Erasmuse tudengid ja asjaajamine peab toimuma muus keeles, näiteks leedu või vene. Sellepärast istusingi ma oma kottide otsas koridoris umbes täpselt 2 tundi. Lõpuks andsin allkirjad ja saingi võtme. Siis avastasin, et nad olid unustanud mulle Interneti parooli anda. Läksin tagasi järjekorda, järgmised kaks tundi ootamist. Sain paroolid, mis ei töödanud. Läksin tagasi ja sain pahameele osaks, kuidas nii, et ei tööta, ju ma ei oska siis Internetti kasutada. Käskis mul järgmine päev tagasi tulla. Olin päeva lõpuks päris nukker. Ühiselamu polnud päris see, mida lootsin. Toanaabreid polnud, wc ei töödanud, pidin käima üle koridori naabrite omas. Köök on 20-le inimesele, niiet pean iga kord, kui soovin süüa teha, tassima kõik oma kola kööki ja seejärel tagasi. Eks ta üheks viitsimise asjaks saab, aga luban kindlasti korralikult sooja toitu teha!

Kolmapäev, 31.august

Kujunes rohkem sisseelamise päevaks, jalutasime mentoriga vanalinnas ringi, vaatasime üle olulisemad õppehooned. Käisin poes ja muretsesin endale esmavajaliku. Sellest sain ma kohe aru, et kui tahan siin ennast leedukatele arusaadavaks teha pean üldiselt proovima seda teha vene keeles, sest kahjuks isegi minuvanused noored neiud ei saa tihti inglise keelest aru ja sellest on väga kahju.

Neljapäev, 1.september

Teadmistepäev, ülemaailmne rahupäev. Haakisin end kaasa Itaallaste pundiga, et minna Vilniuse Ülikooli registratsiooni ja avamistseremooniale. Erasmuse tudengeid on sel aastal üle 500, sagimist oli palju, aga üllatavalt kiirelt sai oma asjad aetud. Avatseremoonialt leidsin endale ka esimese sõbra, nimeks tal Pascal ja tuleb Saksamaalt. Ta oli eksinud ja otsis õiget ruumi, sellest alates liigume alati koos ringi. Jalutasime pärast avamist vanalinnas ringi, kui sattusime ühtäkki keset suurt paraadi teadmistepäeval. Sealt leidsin kohe teise väga toreda sõbra Anya Hollandist. Erasmuse tudengina on lihtne uusi tutvusi soetada. Kõik on samas olukorras - võõras
riik, kedagi ei tunne.

Reede, 2.september

Avamisel anti meile kõigile järgneva kahe nädala kava. See on tõeliselt tihe, üritusi ja käimisi on palju. Käisime Vilniuse linna peal ekskursioonil, seejärel Genotsiidis kannatanute muuseumisse. Pärast seda toimus esimene SLLC - Survival Lithuanian Language Course tund. Õpetaja on väga tore ja lausa lust on õppida vene keelt. Mulle on seda võibolla natuke lihtsam õppida, sest olen õppinud vene keelt. Aga kirjapilt on muidugi keeruline. Osadel tähtedel peal punktid, osadel konks järel. Tuleb harjuda. Ja õhtuseks ürituseks oli Pub Crowling. Meid jaotati väiksematesse gruppidesse ja ülesandeks oli 1,5 h jooksul külastada 2-e Vilniuse pubi ja juua seal võimalikult kangeid jooke, sest võitja tulevat selle pealt. Pärast jäime väiksema seltskonnaga veel pubisse edasi istuma, sest seltskond oli tore!

Laupäev, 3.september

Võtan ette sõidu Vilniuse suurimasse ostukeskusesse AKROPOLIS. Esimese asjana püüan endale leedu kõnekaarti teha. Infolauas küsin, kas te inglise keelt räägite? Vaikus. Aga kuidas on vene keelega? Natuke parem, aga siis takerdun mina. Õnneks sain ühe tüdruku rääkima minuga inglise keeles. Pärast 30 min oli mul olemas leedu telefoni number ja kõneaeg. Aega võttis aga asja sai!!! Selleks pidin kasutama ainult inglise keelt, vene keelt ja kehakeelt :)
Nädalavahetusel toimusid Vilniuse linna päevad. Püsti oli pandud mitmed kontsertlavad ja päeval toimus suur laat. Rahvast oli liikvel väga palju. Sai esimest korda proovitud Leedu õlut, pole viga! Esinejatest siis kuulsime Alina Orlova, BrassBastardz, Club Des Lugas. Mulle meeldisid nad kõik! Juba ootan oktoobri- ja novembrikuu jazz festivali.

Pühapäev, 4.september

KAUNAS. Jah, juba jõudsin reisida Leedu suuruselt teise kaunisse linna nimega Kaunas, kus muideks toimub sellel aastal, lähipäevadel Eurobasket 2011. Korvpall on siin riigis kõige populaarsem spordiala ja nad on sellel alal head. Võin enda ühiselamu aknast vaadata välja ükskõik millal ja alati on keegi korvpalliplatsil mängimas. Terve nädal on valdavalt kõik Vilniuse pubid rahvast täis olnud, sest kõik elavad omadele kaasa. Ja kui tuled õhtul viimase trolliga tagasi Sauletekios ühiselamute juurde siis saad osa tõelisest melust, lauldakse, plaksutatakse, on kuulda erinevaid hüüde, ainult mina ei saa nendest veel aru.
Alustasime oma sõitu Kaunasesse 08.40. Meil vedas ilmaga, oli soe ja päikesepaisteline. Käisime ringi vanalinnas, nägime suuri võimsaid katedraale ja külastasime lossivaremeid. Käisime ära kahe jõe Nerise ja Nemunase suubumiskohas. Tagasi Vilniusesse sõitsime ilusa uue kahekordse rongiga. Seejärel läksime isegi korvpallimatši vaatama, mängisid tol õhtul Hispaania ja Leedu, kahjuks Leedu meeskond kaotas.

Esmaspäev, 5.september

Taaskord ekskursioonid, sedapuhku Vilniuse Ülikooli peamajas ja raamatukogus. Õppehoonete kompleks vanalinnas on väga ilus, säilinud on vanad hooned kauni arhitektuuriga. Mul hakkab olema seal kaks kursust - leedu ja soome keel. Raamatukogu on kohe ülikooli peahoone kõrval. Ruume on palju, aga väga keeruka ehitusega hoonekompleks. Üks ruum viib edasi teise, sealt edasi järgmisesse. Käid ringiratast, sigri-migri. Hästi, kui tead tagasiteed ja nii on tegelikult kõikide teaduskondadega, mis vanalinnas peahoone külge seotud on. Õhtul näidati meile najlakaid lühifilme youtubest erinevatest riikidest, mida tudengid saatnud olid.

Teisipäev, 6.september

Kohtumised oma teaduskondade koordinaatoritega. Minu teaduskond - loodusteadused - on ühiselamust teisel pool linna, sõidan trolli ja bussiga kokku tund aega. See on üks asi, millega pean siin harjuma, liiklemine ühest punktist teise võtab aega. Tartus sain kõik oma käigud aetud jalgsi, siin aga muudkui sõidan. Loodusteadused pole eriti populaarne teaduskond kus erasmuslased õpivad, lisaks minule oli veel 3 tudengit. Uurisin, kas loengud ikka toimuvad sellisel juhul, vastuseks oli kindel jah. Mul oli selle üle väga hea meel. Kohtusime aine Introduction to Environmental Geochemistry and Geochemical Mapping õppejõuga. Mis mulle väga meeldib on see, et saan nüüd tunda ka seda, mis tunne on, kui õppejõud teab oma tudengeid hästi ja õpe toimub intensiivselt sulle suunatult. Otse õppejõuga suhtlemist saab olema siin tunduvalt rohkem kui mul on siiani võimalust olnud. Olen põnevil! Veel toimus kohtumine Filoloogia teaduskonna koordinaatoriga. Kuna algses õppelepingus avaldasin soovi õppida rootsi keelt, siis asusin asja uurima, kas ikka on võimalik. Pärast pikki otsinguid õige maja, kontori ja õigete inimeste järele(seal kolitakse ümber teistesse hoonetesse, kõik on segamini ja keegi ei tea, kus on mis!) selgus, et ma ei saagi seda õppida. Grupis on kõik leedukad ja õpetaja ise ka leedukas, õppimine toimub leedu keeles. Küsisin, aga miks teil siis see ingliskeelsete kursuste alla pandud on, kehitas õlgu ja ütles, et eelmisel aastal oli õpetajaks rootslane olnud, õpe toimus siis inglise keeles. Nojah mis seal ikka, tormasin siis ruttu teaduskonna juhti otsima ja põrkasingi temaga õige pea kokku. Ta kuulas mind ära ja ütles, võiksime ikka rootsi keele kursuse ingliskeelse teha, see oleks põnevam nii õpilastele kui ka õpetajale. Minu pärast muuta kõik? Ütlesin, et võiksin sama hästi ka soome keelt õppida, sest õppejõud on soomlane ja õpe toimub inglise keeles, ja nii jäigi.
Õhtul kogunesime kõik Karaoke õhtule. Kogusime endid Pascaliga tükk aega, et enda nimed ka kirja panna, lõpuks sai meie valitud lauluks Backstreet Boys - Everybody (Yeahh), kahjuks meid unustati ära. No ju ei olnud siis veel õige aeg meie tähelennuks! Sattusin esimest korda ka ühte Vilniuse klubisse nimega Tarantino. Jah, ikka pole klubi inimene, mis sa teed! Heh! Aga tore oli see, et kohtusid uute erasmuslastega!

Kolmapäev, 7.september

Kohtumine võõrkeelte teaduskonna koordinaatoritega. Samuti käisin isiklikult soome keele õppejõult Risto Koivistolt uurimas, kas on ok, kui liitun ka grupiga. Ta oli nii rõõmus mind kohates. Ise tuli ta samuti aastaks Vilniuse Ülikooli soome keelt õpetama.

Olen vaikselt uue keskkonnaga harjunud ja eluolu hakkab paika loksuma. Kindlasti saab see minu jaoks olema üks põnev aasta! Paremalt leiate minu uue telefoni numbri ja aadressi, kui soovite joonistada ja kirjutada :) Olge muhedad!

Veidike pildimaterjali ka:

https://picasaweb.google.com/114472820983734135274/MinuLeedu

https://picasaweb.google.com/114472820983734135274/Kaunas2011


Iki pasimatymo! See you!

Labas rytas!

Bussisõit Vilniusesse kestis 8 tundi ja 50 minutit. Bussijaama tuli mulle vastu minu ülitore mentor Simona, kes oli ise eelmisel aastal Erasmusega vahetusüliõpilaseks Eestis, Tallinnas. Käisime hommikuteed joomas ja võisin küsida kõike mida vaid tahtsin. Ei olnudki nii hirmus olla võõras riigis kui arvasin. Simona oli mulle tervitusplakati joonistanud: