Jah, täna mul kooli polnud, täitsa vaba päev. Mõtlesin kasutada seda vaba aega enda veel ajamata dokumentide kasuks. Otsustasin minna International Office'sse, et saada kätte vormistatud dokumendid migratsiooniametisse minekuks ja samuti scholarship. Seejärel palusid nad mul minna Swedbanki, et avaksin endale Leedus konto, nii on neil lihtsam raha panka kanda ja ma ei pea minema iga kord International Office'sse. Konto avamine läks valutult, esiti küll kartsin, et kuidas keeleliselt saab, kas mõistavad nad inglise keelt või eelistavad vene keeles rääkida. Järgmiseks tuli minna migratsiooniametisse. Mulle anti koos dokumentidega kaasa ka kaart, kuidas õige koht üles leida, mõtlesin, kui raske see ikka olla saab! Enne helistasin oma mentorile, et küsida ehk on tal aega ja saab minuga kaasa tulla, kahjuks polnud, pidi töötama. Ta on nii tubli, käib viimast aastat koolis, hakkab kohe bakalaureuse lõputööd kirjutama ja töötab veel igapäevaselt. Näen küll, et aega tal väga muuks ei jagu, aga hetkel on ta rahul.
Ühesõnaga siis minu teekond migratsiooniametisse. Istun trolli number 16, kohast, kus mulle öeldi, et sealt tuleb peale minna. Istun rahulikult, sest mul on käes kaart mis ütleb, kuhu pean minema. Istun veel veidi rahulikult, kuni otsustan igaksjuhuks püsti tõusta ja uste lähedal seista, sest nii näeb paremini bussipeatuste ja tänavate nimesid. Mingil hetkel tunnen, et peaks küsima hakkama, kas ma ikka olen kohas, kus arvan end olevat. Küsin ühelt noorelt enda vanuselt neiult: "Excuse me, can you speak english?" järgneb vaid pearaputus, veerin siis midagi vene keeles ja sealt tuli midagi väga kiiret ja pikka. Ma ei saanud midagi aru, kui siis vaid seda, et olen oma peatuse ammu maha maganud. Oh jah! Mis ma siis nüüd teen. Mõtlen sõita 16 trolliga lõpp-peatusesse, et siis tagasi sõita. Öeldi ju, et number 16 viib mind õigesse kohta! Troll sõidab aga aina kaugemale kesklinnast ja vaikselt hakkan jõudma tühjemate maalappide vahele. Hakkan jälle oma inglise keelt jagama võõrastega, raputavad pead. Mis ma siis nüüd teen? Endalgi tuju juba madal, olen üksi, keegi minust aru ei saa, enda süü, et vene keelt koolis rohkem ei õppinud... Järgmises peatuses siseneb trolli heledate juustega, umbes 30dates naisterahvas, kes paistab juba näost, et räägib inglise keelt. Jah, nii oligi! Joonistas mulle skeemi kuidas õigesse kohta saada. Peatus, milles maha pean minema ja mille lähedal on migratsiooniamet kannab nimetust DAILE. Väga hea, pole nii raske nimi, et ei kuuleks või ei loeks välja. Sõidan, olen rahulik, sest nüüd tean kuhu pean sõitma. Ikka olen rahulik, aga kipun rohkem väljumisuste poole, et lugeda silte, ma ei taha maha magada oma peatust! Aga minu peatust pole! Valin välja sobiva kandidaadi kelle poole pöörduda oma igapäevase küsimusega: "Excuse me, can you speak english?" Jah, sel korral sain esimese katsega kätte positiivse vastuse. Poiss ütles mulle, et oleme juba sellest peatusest mööda sõitnud. Ma ütlesin, et ei saa olla. Ma jälgisin terve tee peatuste nimesid ja tema ütles mulle sellepeale, jah, see nimi on nüüd muudetud MAUJAMIESTIS.
Hea küll, ütlesin endale, oled nii kaua aega siin tiirlemisele raisanud läheme asjaga lõpule ja otsime selle migratsiooniameti siis ikkagi üles, muidu pean teinekord ikka tagasi tulema. Lõpuks jõudsin õige kohani, võtsin endale järjekorranumbri ja istusin ootama. Inimesi oli palju ja ma olin arvestanud sellega, et läheb aega. Esimene tund ootamist möödas, mõtlen ok, veidi veel, vaid 3 inimest enne mind. Siis otsustavad kaks klienditeenindajat lahkuda, alles jääb neljast kaks. Nad ei teeninda kedagi, teeninduslauad seisavad tühjana. Inimesed ootavad teisel pool saali. Ja nii kestis see umbes 20 minutit. Ma tõesti ei saanud aru, mis see pidi tähendama. Umbes teise tunni lõpuks sain oma asju minna ajama. Meeldiv uudis on aga see, et saan minna järgmise nädala teisipäeval tagasi oma dokumentide järele, mis tõendavad, et võin aasta Leedus elada. Pean nüüd väga põhjalikult välja mõtlema, kuidas sinna otsetee oleks ja kuidas mitte ära eksida!
Brassbastardz on Leedu bänd, keda tekkis võimalus kuulata laivis Vilniuse linnapäevadel:
Meeleolumuusikat selle peale veidi ;)
meie siin eestimaal oleme harjunud,et kui klienditeenidaja u 3 minuti jooksul meist välja ei tee, siis me hakkama kohe tema manageri nõudma ning otsime kasti, kuhu saab negatiivse tagasisidelehte toppida. aga lõunas on inimesed "manjaanad". sellega pead küll ära harjuma :D
ReplyDelete